Hajutatud kordamine: teadus ja kuidas seda päriselt kasutada

Hajutatud kordamine toimib: sõnade kordamine üha pikemate vahedega võidab tuupimist uuringust uuringusse. Mida ütleb teadus ja kuidas seda läbi põlemata kasutada.

Kaks savist sõpra teevad päikeselises köögis koos hommikusööki: üks segab kausis, teine hoiab käes praepanni ja letil on kruusid.

Lühidalt: Hajutatud kordamine (spaced repetition) tähendab, et kordad õpitut mitmel lühikesel korral, mis on jaotatud päevade ja nädalate peale, selle asemel et kõike korraga õppida. See on üks mäluuuringute paremini tõestatud tulemusi ja toimib ka uue keele sõnavara puhul. Kõige paremini toimib see siis, kui iga kordamine paneb sind sõna meelde tuletama (mitte ainult seda vaatama), kui vahed pikenevad sedamööda, kuidas sa paremini mäletad, ja kui sõnad tulevad ette ka selles, mida loed. Hoia kordamised lühikesed ja igapäevased, siis mäletad sama ajaga palju rohkem.

Mis on hajutatud kordamine

Õpid täna uue sõna ja järgmisel nädalal on see kadunud. See on normaalne. Mälu tuhmub alguses kiiresti ja siis aeglasemalt ning selle vastu ei aita see, kui ühel korral rohkem pingutad, vaid see, kui tuled sõna juurde tagasi õigetel hetkedel.

Hajutatud kordamine on viis neid hetki ajastada. Kordad sõna varsti pärast selle õppimist, siis uuesti pikema vahe järel ja siis veel pikema järel. Iga kord, kui sa selle meelde tuletad, nihkub järgmine kordamine kaugemale. Hästi tuntud sõnad tulevad tagasi harva; sõnad, mida ikka ja jälle unustad, tulevad tagasi tihti. Mälukaartide äpid ajastavad seda sinu eest, kuid saad seda teha ka paberkaartide ja kalendriga.

See põhineb kahel mäluuuringute tulemusel:

  • Hajutamise efekt: sama hulk õppimist jääb paremini meelde, kui see on aja peale jaotatud, kui siis, kui see on kokku surutud.
  • Testimise efekt (ka meenutamisharjutus): püüd midagi meelde tuletada tugevdab mälu rohkem kui selle uuesti lugemine.

Hajutatud kordamine paneb need kaks kokku: meenutamine, aja peale jaotatud.

Unustamiskõver: kust see alguse sai

Saksa psühholoog Hermann Ebbinghaus mõõtis esimesena unustamist. 1880. aastatel õppis ta pähe 13 mõttetu silbi loendeid (tähekombinatsioone ilma tähenduseta, et tähendus teda ei aitaks) ja mõõtis, kui kaua tal hiljem nende uuesti õppimine aega võttis. Uuesti õppimisel säästetud aeg näitas, kui palju oli veel mälus. Umbes 20 minuti pärast säästis ta 58 protsenti esialgsest õppimisajast; päeva pärast umbes 34 protsenti; kuu pärast umbes 21 protsenti. Suurem osa kaost toimus esimestel tundidel.

  1. aastal kordasid Jaap Murre ja Joeri Dros katset. Üks osaleja veetis 70 tundi silbiloendeid õppides ja neid uuesti õppides pärast vaheaegu 20 minutist 31 päevani. Kõver tuli väga sarnane algsele, rohkem kui 130 aastat hiljem.

Ebbinghaus märkas ka hajutamise efekti. Ühes tema katses valmistasid kolmele päevale jaotatud 38 kordust ta loendi uuesti õppimiseks ette sama hästi kui 68 kordust ühe päeva jooksul. Vähem kordusi, paremini jaotatud, tegid sama töö.

Tõendid: kui tugevad need on?

Väga tugevad. Hajutamist on testitud sadades katsetes rohkem kui saja aasta jooksul.

  • Suur ülevaade hajutamisest. Cepeda ja kolleegid (2006) kogusid 839 hajutatud ja koondatud harjutamise mõõtmist 317 katsest 184 artiklis. Hajutamine aitas mälu ja nad leidsid mustri, mis on sulle oluline: mida kauem tahad midagi mäletada, seda pikem on parim vahe õppimiskordade vahel.
  • Vahe ja test. Järeluuringus õpetasid Cepeda ja kolleegid (2008) rohkem kui 1350 inimesele hulga vähetuntud fakte, andsid neile kordamise kuni 3,5 kuu pikkuse vahe järel ja testisid neid kuni aasta hiljem. Parim vahe oli umbes 20 kuni 40 protsenti testini jäänud ajast, kui test tuli nädal hiljem, ja umbes 5 kuni 10 protsenti, kui see tuli aasta hiljem. Aasta pärast toimunud testi jaoks oli parim proovitud vahedest umbes kolm nädalat. Liiga pikad vahed läksid maksma palju vähem kui liiga lühikesed.
  • Võõrkeele sõnad aastate jooksul. Üheksa aasta pikkuses uuringus lasid Bahrick ja kolleegid (1993) neljal osalejal õppida 300 inglise ja võõrkeele sõnapaari ning neid uuesti õppida kordadel, mille vahe oli 14, 28 või 56 päeva, ja testisid neid kuni viis aastat hiljem. Kolmteist korda 56-päevase vahega andsid umbes sama pikaajalise mälu kui 26 korda 14-päevase vahega: poole vähem kordi, sama tulemus.
  • Teise keele õppimine üldiselt. Kim ja Webb (2022) koondasid 98 tulemust 48 katsest, milles osales 3411 keeleõppijat. Hajutatud harjutamisel oli õppimisele keskmine kuni suur mõju. Lühikesed vahed toimisid kohe pärast õppimist tehtud testides sama hästi kui pikad, kuid pikad vahed võitsid hilisemates testides, ja just need loevad, kui tahad keelt alles hoida.

Kümne populaarse õppimistehnika ülevaates andsid Dunlosky ja kolleegid (2013) kõrgeima hinde, „high utility“, ainult kahele: distributed practice (hajutamine) ja practice testing (meenutamine). Uuesti lugemine ja allajoonimine said madalad hinded.

Kui kindlad me oleme? Väga kindlad, et hajutamine toimib. See on paika pidanud eri vanuses inimeste, eri õppematerjalide ja aastakümnete lõikes, ka võõrkeele sõnavara puhul. Vähem kindel on täpselt parim ajakava, mis sõltub sellest, kui kaua tahad mäletada, ja õppijast.

Meenuta, ära loe uuesti: teine pool

Hajutamine ütleb, millal korrata. Testimise efekt ütleb, kuidas: püüdes meenutada, mitte uuesti vaadates.

  • Roediger ja Karpicke (2006) lasid õpilastel lugeda lühikesi proosalõike ja seejärel kas neid uuesti lugeda või kirja panna, mida nad mäletasid. Viis minutit hiljem tehtud testis läks uuesti lugemisel paremini. Kaks päeva ja nädal hiljem tehtud testides mäletasid meenutamist harjutanud õpilased palju rohkem, kuigi uuesti lugemine oli pannud õpilased end kindlamalt tundma.
  • Rowland (2014) koondas 159 tulemust 61 uuringust, mis võrdlesid testimist uuesti õppimisega. Testimine võitis, keskmise mõjuga umbes pool standardhälvet (g = 0,50). Testid, kus vastus tuli ise meenutada, aitasid rohkem kui testid, kus seda tuli ainult valikvariantide seast ära tunda.

See uuring on mälukaartide kasutajatele kõige kasulikum. Karpicke ja Roediger (2008) lasid üliõpilastel õppida 40 suahiili ja inglise sõnapaari (nagu mashua, paat). Kui üliõpilane oli sõna õigesti meenutanud, jäeti see kas harjutamisse alles või võeti välja. Nädal hiljem mäletasid üliõpilased, keda testiti edasi iga sõna peale, neist umbes 80 protsenti. Üliõpilased, kelle õpitud sõnad testimisest välja võeti, mäletasid ainult 36 ja 33 protsenti, isegi kui nad jätkasid nende õppimist. Kõik rühmad olid arvanud, et mäletavad umbes poolt.

Nii et kaart, mida sa „oskad“, pole veel valmis. Üks õige vastus on sõna õppimise algus, mitte lõpp. Ja samal põhjusel on kaart, mis palub sul sõna ise moodustada (näed sõna lett ja ütled the counter), väärtuslikum kui kaart, mis palub sul seda ainult ära tunda.

Kindlad või kasvavad vahed? Kus uuringud lahknevad

Enamik äppe laseb vahedel kasvada: päev, paar päeva, nädal, kuu. Seda nimetatakse laienevaks hajutamiseks ja see tundub loogiline. Tõendid on vastakad.

  • Karpicke ja Bauernschmidt (2011) võrdlesid kolme meenutamistesti laienevaid, võrdseid ja kahanevaid ajakavasid. Hajutamise koguhulk oli väga oluline: pikad vahed testide vahel parandasid pikaajalist mälu 200 protsenti võrreldes sellega, kui vahesid polnud üldse. Kuid ükski ajakava kuju ei olnud teistest parem.
  • Nakata (2015) lasi 128 Jaapani üliõpilasel õppida 20 inglise sõna ja leidis kasvavate vahede kasuks väikese, kuid tõelise eelise ning palju suurema mõju sellest, kui üldse hajutada.
  • Kimi ja Webbi (2022) keeleõppeuuringute metaanalüüsis olid võrdsed ja laienevad vahed statistiliselt samaväärsed.

Praktiline järeldus: hajutamise hulk on olulisem kui selle täpne kuju. Kasvavad vahed on siiski mõistlikud, sest hästi tuntud sõna ei pea iga nädal tagasi tulema, ja see säästab sinu aega. Kuid ära muretse täiusliku algoritmi pärast. Iga ajakava, mis jaotab kordamised nädalate peale, on parem kui selline, mis seda ei tee.

Miks enamik kordab liiga palju või loobub

Hajutatud kordamine ebaõnnestub kahel tavalisel põhjusel ja mõlemad tulenevad sellest, milline tunne õppimisega kaasneb.

Tuupimine tundub parem, kui see on. Kornell (2009) lasi inimestel õppida sõnapaare mälukaartidega kas ühes suures pakis (rohkem vahet sama kaardi korduste vahel) või neljas väikeses pakis, mida õpiti ükshaaval (vähem vahet). Suur pakk toimis paremini 90 protsendil osalejatest, kuid pärast esimest korda arvas 72 protsenti, et väikesed pakid toimisid paremini. Koondatud harjutamine annab kiire valdamise tunde. See ei kesta.

Lisadrill ühe korra jooksul annab vähe. Rohrer ja kolleegid (2005) lasid 218 üliõpilasel õppida geograafiafakte või sõnade definitsioone, osal ainult kuni ühe õige meenutamiseni ja osal lisaharjutamisega samal korral. Nädal hiljem mäletas lisaharjutamise rühm palju rohkem. Pärast seda vahe kahanes järsult. Samade kaartide ikka ja jälle läbikäimine samal päeval aitab peamiselt homme, mitte järgmisel kuul.

Teine pool asjast on see, et hajutatud, meenutamisel põhinevad kordamised tunduvad raskemad. Unustad, kõhkled, eksid. See raskus on osa põhjusest, miks need toimivad, kuid ka põhjus, miks inimesed alla annavad. Lisa sellele kasvav hunnik kordamist ootavaid kaarte (liiga palju uusi sõnu liiga kiiresti lisatud, paar vahele jäänud päeva) ja kerge on jõuda olukorda, kus ootab 300 kordamist ja alustada ei taha üldse.

Mälukaardid pluss lugemine: lase sõnadel kontekstis tagasi tulla

Mälukaardid üksi on kasulikud, kuid piiratud. Webbi, Yanagisawa ja Uchihara (2020) metaanalüüs vaatles 22 uuringut sõnadele keskenduvate tegevuste kohta (mälukaardid, sõnaloendid, kirjutamine ja lünkade täitmine). Keskmiselt mäletasid õppijad kohe pärast tegevust 60,1 protsendi sihtsõnade tähendust, kuid hilisemates testides ainult 39,4 protsendi oma. Sõna ise moodustamisel oli hilisem näitaja 25,1 protsenti. Autorite järeldus: selliste ülesannete abil õppimine „is far from guaranteed“ (pole sugugi tagatud).

Mälukaart õpetab ka ainult osa sõnast. See annab sulle counter = lett, kuid mitte seda, kuidas sõna kasutatakse, milliste sõnadega see koos esineb või milline tunne see lauses on: There is a letter behind the counter. See osa tuleb sõnaga päris keeles kohtumisest.

Lugemine on loomulik teine korduste mootor. Uchihara, Webbi ja Yanagisawa (2019) metaanalüüs, mis koondas 26 uuringut 1918 õppijaga, leidis, et mida sagedamini õppijad kohtasid sõna lugedes või kuulates, seda tõenäolisemalt nad selle selgeks said (keskmise tugevusega seos, r = .34), ja hajutatud kohtumised olid üks teguritest, mis mõjutasid selle seose tugevust. Kui tahad üksikasju, räägib meie postitus sellest, kuidas õppida keelt lugedes, kui suurt osa tekstist pead mõistma.

Parim kombinatsioon: korja sõnu lugedes, korda neid hajutatud meenutamisega ja loe edasi oma tasemel, et need tuleksid tagasi uutes lausetes. Kaardid hoiavad sõnu tuhmumast; lugemine teeb need elavaks.

Kuidas hajutatud kordamist kasutada: praktiline plaan

  1. Salvesta sõnu sellest, mida loed või kuuled, mitte juhuslikest loenditest. Loos kohatud sõnadega tuleb kaasa kontekst, mida juba tead.
  2. Tee kaarte, mis paluvad meenutada. Näita tähendust oma keeles ja moodusta sõna uues keeles. Lisa artikkel ja diakriitilised märgid, kui keeles neid on, ning kirjuta kaardi tagaküljele näitelause.
  3. Korda iga päev natuke. Kümme kuni viisteist minutit on hea algus. Lühikesed igapäevased korrad jaotavad töö loomulikult.
  4. Piira uusi sõnu. Kui igapäevased kordamised võtavad liiga kaua, lõpeta mõneks päevaks kaartide lisamine. Väike pakk, mille lõpetad, on parem kui suur, mida väldid.
  5. Lase vahedel kasvada, päevast paari päevani, nädalate ja kuudeni. Iga mõistlik äpp teeb seda; paberkaartidega kasuta karpe „homme“, „sel nädalal“ ja „sel kuul“.
  6. Ära jäta sõna kõrvale pärast ühte õiget vastust, aga ära drilli seda ka kümme korda järjest. Kord ühe kordamise jooksul on piisav; las aeg teeb ülejäänu.
  7. Loe edasi. Iga kord, kui korratud sõna tuleb loos ette, on see veel üks hajutatud kohtumine, kontekstis.

Kuhu Franzie sobib

Me ehitasime Franzie nii, et see kombinatsioon toimub ilma lisapingutuseta. Loed sinu tasemele kirjutatud lugusid ja puudutad mis tahes sõna, et näha, mida see tähendab, selle grammatikat ja kuidas see kõlab, ning salvestad selle ühe puudutusega.

Franzie sõnakaart inglise sõnale arrive: tegusõna koos tähendusega sinu keeles, mida saad salvestada ja kuulata.
Puuduta lugedes sõna, salvesta see ja see tuleb kordamiseks tagasi.

Salvestatud sõnad tulevad tagasi sinu sõnavara kordamisel, kus näed tähendust ja kirjutad sõna, vajadusel vihjetega. Iga õige vastus lükkab järgmise kordamise kaugemale, päevast kuni umbes kahe ja poole kuuni; viga toob sõna varem tagasi, ilma et peaksid nullist alustama. Salvestatud sõnad tulevad tagasi ka sinu järgmistes lugudes, kus need sobivad, nii et kohtad neid uuesti kontekstis, mitte ainult kaardil.

Selle hästi tegemiseks pole sul siiski äppi vaja. Paberkaardid, märkmik ja hunnik keeleõppijatele lihtsustatud lugemikke järgivad samu põhimõtteid: meenutamine, aja peale jaotatud, ja palju lugemist.

KKK

Kas hajutatud kordamine tõesti aitab keelt õppida?

Jah. See on üks mäluuuringute järjekindlamaid tulemusi ja 48 keeleõppijatega tehtud katse metaanalüüs leidis keskmise kuni suure mõju. Kõige paremini toimib see sõnavara puhul; rääkimiseks ja kuulamiseks on vaja ka nende oskuste harjutamist.

Kui tihti peaksin hajutatud kordamisega kordama?

Korda uusi sõnu järgmisel päeval, siis paari päeva pärast, siis nädala või pikema aja pärast ja lase vahel kasvada iga kord, kui mäletad. Uuringud viitavad sellele, et täpne ajakava on vähem oluline kui see, et kordamised üldse jaotatakse.

Mitu uut mälukaarti peaksin päevas lisama?

Uuringutel põhinevat arvu pole. Lisa ainult nii palju, et igapäevased kordamised võtaksid aega, mida suudad püsivalt leida, sageli 10 kuni 15 minutit. Kui kordamised kuhjuvad, tee uute kaartidega paus.

Kas Anki on parem kui teised hajutatud kordamise äpid?

Uuringud toetavad põhimõtteid (hajutamist ja meenutamist), mitte kindlat äppi. Iga tööriist, mis paneb sind sõna meenutama ja jaotab kordamised nädalate peale, järgib uuringuid.

Kas hajutatud kordamine saab asendada lugemist või rääkimist?

Ei. Mälukaardid aitavad sõnu meeles hoida, kuid seda, kuidas sõnu kasutatakse, õpid neid päris keeles kohates. Ühenda kordamised oma tasemel lugemise ja sõnade ise kasutamisega.

Allikad

  • Bahrick, H. P., Bahrick, L. E., Bahrick, A. S., & Bahrick, P. E. (1993). Maintenance of foreign language vocabulary and the spacing effect. Psychological Science, 4(5), 316 to 321. https://doi.org/10.1111/j.1467-9280.1993.tb00571.x
  • Cepeda, N. J., Pashler, H., Vul, E., Wixted, J. T., & Rohrer, D. (2006). Distributed practice in verbal recall tasks: A review and quantitative synthesis. Psychological Bulletin, 132(3), 354 to 380. https://doi.org/10.1037/0033-2909.132.3.354
  • Cepeda, N. J., Vul, E., Rohrer, D., Wixted, J. T., & Pashler, H. (2008). Spacing effects in learning: A temporal ridgeline of optimal retention. Psychological Science, 19(11), 1095 to 1102. https://doi.org/10.1111/j.1467-9280.2008.02209.x
  • Dunlosky, J., Rawson, K. A., Marsh, E. J., Nathan, M. J., & Willingham, D. T. (2013). Improving students' learning with effective learning techniques: Promising directions from cognitive and educational psychology. Psychological Science in the Public Interest, 14(1), 4 to 58. https://doi.org/10.1177/1529100612453266
  • Ebbinghaus, H. (1913). Memory: A Contribution to Experimental Psychology (H. A. Ruger & C. E. Bussenius, Trans.). Teachers College, Columbia University. (Original work published 1885.) https://psychclassics.yorku.ca/Ebbinghaus/index.htm
  • Karpicke, J. D., & Bauernschmidt, A. (2011). Spaced retrieval: Absolute spacing enhances learning regardless of relative spacing. Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, 37(5), 1250 to
    1. https://doi.org/10.1037/a0023436
  • Karpicke, J. D., & Roediger, H. L. (2008). The critical importance of retrieval for learning. Science, 319(5865), 966 to 968. https://doi.org/10.1126/science.1152408
  • Kim, S. K., & Webb, S. (2022). The effects of spaced practice on second language learning: A meta-analysis. Language Learning, 72(1), 269 to
    1. https://doi.org/10.1111/lang.12479
  • Kornell, N. (2009). Optimising learning using flashcards: Spacing is more effective than cramming. Applied Cognitive Psychology, 23(9), 1297 to
    1. https://doi.org/10.1002/acp.1537
  • Murre, J. M. J., & Dros, J. (2015). Replication and analysis of Ebbinghaus' forgetting curve. PLOS ONE, 10(7), e0120644. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0120644
  • Nakata, T. (2015). Effects of expanding and equal spacing on second language vocabulary learning: Does gradually increasing spacing increase vocabulary learning? Studies in Second Language Acquisition, 37(4), 677 to 711. https://doi.org/10.1017/S0272263114000825
  • Roediger, H. L., & Karpicke, J. D. (2006). Test-enhanced learning: Taking memory tests improves long-term retention. Psychological Science, 17(3), 249 to 255. https://doi.org/10.1111/j.1467-9280.2006.01693.x
  • Rohrer, D., Taylor, K., Pashler, H., Wixted, J. T., & Cepeda, N. J. (2005). The effect of overlearning on long-term retention. Applied Cognitive Psychology, 19(3), 361 to 374. https://doi.org/10.1002/acp.1083
  • Rowland, C. A. (2014). The effect of testing versus restudy on retention: A meta-analytic review of the testing effect. Psychological Bulletin, 140(6), 1432 to 1463. https://doi.org/10.1037/a0037559
  • Uchihara, T., Webb, S., & Yanagisawa, A. (2019). The effects of repetition on incidental vocabulary learning: A meta-analysis of correlational studies. Language Learning, 69(3), 559 to 599. https://doi.org/10.1111/lang.12343
  • Webb, S., Yanagisawa, A., & Uchihara, T. (2020). How effective are intentional vocabulary-learning activities? A meta-analysis. The Modern Language Journal, 104(4), 715 to 738. https://doi.org/10.1111/modl.12671

Kuidas me uurime